yes this is caroon5

elu tuligi marucool- minu kolmas ülikooli aasta on nüüdseks möödas. turu tänava korter, eriti see üks nurk ja põrand, jäävad kuhugi südamesoppi alles, sest siit algavad need kõige magusamad mälestused :) 

ikka on nii, et ei tea kunagi, mida elu endaga kaasa toob- minule tõi palju püstitatud eesmärkide täitmisi ja ka selliseid spontaanseid bucket-listi mahakriipsutusi. 

oktoobris peale konverentside ja seminaride hullustust (olles juba üsna antisotsiaalne, sest kõik muud kamraadid olid kas vahetusüliõpilased, sõjardid või lihtsalt kauged) tekkis hulljulge idee oma akadeemilisi võimeid proovida- kui hästi on võimalik õppida, kui vaid tahta.  hakkasin rada lõikama, iseeneslikult kadusid mu elust peod, lebo, filmid, jah, inimesed ka. kõik läks täpselt minu plaanide kohaselt- ma ei mäleta, kui palju EAP-sid, aga suutsin semestrilt kõik viied ja ‘arvestatud’ võtta. see vaev, mis tegelikult ei pruugi alati näidata seda ‘päris’ (inseneri-)võimekust, pole ikkagi ilmselt mu jaoks. mõned kujunevad ‘hinde’ inimeseks, mõned ‘idee’ omaks. ma olen see viimane. või siis lihtsalt  lauajalg.

kuna sügissemester nii 5.0 oli, siis järgmisena mõtlesin inimvõimekuse piiri katsetada ajalises mõttes- palju asju korraga nädalasse ära mahub, samal ajal õppeedukus kõrgel hoida. ja kuna kool ainuüksi oleks liiga magedaks jäänud, otsustasin praktika raames ka tööle minna. olin vähegi vabamatel päevadel inseneribüroos tehniku rollis kaubanduskeskuse vundamentide tööjooniseid vorpimas. 44 EAP, sh vene keel ja inglise keel mujalt ülikoolist/järgmise aasta tunniplaanist ette- pole paha. semestri keskel hakkas üks teine pool küll jonnima jah, et miks nii suur koormus, aga saime kenasti hakkama. eks ma ise porisesin ka, et mis mul arus oli, kui tähtsaid otsuseid siin raskelt langetasin. samas-  tehtud ta sai, täpselt nii nagu ka veebruaris mu teine Tartu maraton elus (mis oli sooritatud uutel suuskadel, mitu kilo kergemana ja 1h15min kiiremini). nüüd ongi paras aeg pajatada praeguseid süsteeme:

kirjutan oma järjekordset blogi New Jersey osariigist Uus-Inglismaal. elu tõi mind siia kaugele kaugele comfort zone’ist ja soojast kaisust, millele ma ikka veel õhtuti pisarates mõtlen. tulin lihttööd tegema, mis on kodumaa mõttes tasuv, aga inimlikkuse mõõtmetes tühine. ohutuse mõttes just. sõidan iga päev nendel kõige jõhkramatel kiirteedel, kus liiklus on tõenäoliselt üks maailma kõige tihedamaid- hordid hommikul NYC-sse tööle ja õhtul tagasi. samal ajal jäävad radade arv ja suured kiirused alles. töö ja inimesed on aga väga viis. katsun rea peale saada ja niisama tore USA pliks olla:) 

originaalis näeb mu plaan ette ka paar pilti teha ja siis elu-olust ülevaade anda, aga las ta siis praegu jääb. keegi peab ju raha teenima, et Sony NEX üldse siin midagi jäädvustama hakkaks!

epic on olla ja cool ka ja kõik on two in win. ehk siis:

augustis 2012 andsin käe (koos kuvalda ja kühvliga) ehitussektorile kodumaal. sain teadma seda poolt, kuidas CAD joonis laivis välja näeb, mida tähendab ehituskultuur ja kuidas ehitada nii nagu ehitamine käib- praktika, mitte enam teooria. saan nüüd uhkelt öelda, et olen Vanemuisele käe külge pannud ja kutsun kõiki septembris värvilõhnasesse teatrisse. sest lisaks oma erialastele täiendustele sain palju aimu ka teatrite köögist. 

olgugi, et soolised erinevused objekti peal lõpuks mängima hakkasid, olen õnnelikult muutunud tööinimesest tagasi kolmanda aasta tudengiks. oma supergigamasterfancy 130 ruutmeetrise Tähtvere elamispinna ja -kaaslase vahetasin välja rotima, aga minulikuma kvartiira vastu. mitte et keegi nüüd päris rott oleks, aga kolisime Kapsariga eile õhtul sisse ja lihtsalt ei suutnud ilma viieminutiliste vahedega mitte korrutada, et kõik on hästi ja kõik on elu ja aasta tuleb marucool. veel tänase hetkeni ja ilmselt ka hiljem olen vaimustuses asjaolust, et ma originaalis saaksin trennist tulles trikoo väel üle õue tuppa kümblema tulla. ja poelettideni jõudmiseks kulub täpselt 45 sekundit. (L)

see tore september toob mu ellu veel ühe vinge reisi ja palju uut toitumist, ehk siis mis mul muud üle jääbki, kui minna elutuppa kardinate hüvanguks mõõte võtma ja naeruvõru kõrvuni hoida:)

oh suvi. ei oskagi midagi öelda, ainult kuulan vikerraadiost pensionäride nunnusid õnnitlusi ja jooksen rõdu vahet, et kopsud täis tõmmata kodukoha suvelõhna. see on igal pool. tugev ja hea.võib-olla igatsesin seda siis lihtsalt palju. trepikojas oli tegelikult juba esimese septembri lõhn ja täna hommikul transporterit mängides tundsime astrite lõhna, aga see selleks.

lõhnad inspireerivadki…..

ja loodus/linnavaated. nagu ikka.   tänaseks olen nädal aega kodumaal olnud, palju näinud, palju käinud.  kõige rohkem muidugi puldis olnud ja ise ringi rännanud. varsti teen tegelt ka mapi oma suvemeenutustega, kus paiknenud olen. 

oma tartu nodi, mis enne oli prügikottide sees nurka visatud, suutsin ka enam-vähem lahti kolida. alles pärast mõikas, et kohe varsti ilmselt tahab elu mind jälle teise Eesti otsa ja hakkan jälle nullist oma asjade majandamisega.

järgmine aasta tuleb ohtlikult teistmoodi, kõik need, kes olid, on aastaks läinud. kuidas ma hakkama saan, ei tea. KÜLLAP saan. taasavastasin vähemalt oma Joti kodu klaveripealselt hunniku raamatuid, mis endaga tõmbavad. ikka tõmbab reaalsusest ära, aju ja oim otsivad teist levelit tavapärase kõrvale. sellepärast ongi reisimine ja fantaasia ja ajalood nii mu teema. mis on ainult hea:)

ei tea millal jälle reisima saan, asjalood nagu ikka vahel muutuvad, küll aga võib juhtuda, et mind leiab kiiver peas ülicoolilinnas asjatamas. mis on väga jube ja hetkel ettekujutamatu. vaatame..

igatahes, lähen nüüd puhkan oma puhkusest ja sõidan Harjumaalt Lääne-Virumaa mekasse ja sealt merede ja järvede äärde, peenarde vahele, raamatute ja olümpia teemasse……

kõik on NII ilus..nagu sinise taeva hommiku niit lillade kellukeste, kõrte ja rebasepoegadega seal sees. cheers lemmik maa ja lemmik aeg ja noorus

on tore esmaspäev, minu jaoks puhkepäev. magasin just 12h jutti, sest väss oli maailmasuur. mul isegi vedas, et kahe pulma vahel 5h magada sain, ülejäänud internatsionaalne crew sai oma 2h und ja siis jälle 13h jooksmist, nalja ja napsu.

ehk siis ma nagu oleks tööinimene, aga nagu poleks ka, sest töö on pidu. veel kunagi varem pole ma sellist meelelahutust saanud koos pealemakstud rahaga. dream job! oleks ma natuke nõdrameelsem, teeksin seda põhikohaga, aga uhkus vist ei luba. :)

EHK olen lihttööline, mitte ehituse või autocadi näpp (nagu algselt mõtlesin). kui juba nii kaugel ja kõrge palgaga riigis olla, siis miks mitte nühkida tuima lihttööd. tasustamata praktikat saab kodumaal ka.

mu töö nr 1 on lihtne, aga loogiline. naeratav ja india toidu spetsialistist cateringi tidrik olen. laua katmise ajal mängib meie valitud tümm, peo/söögi ajal india oma ja pärast tantsivad ikkagi kõik väsimusest täiesti segi kruttinult aukudega pappkast peas everyday im shufflin’ stiilis. ehk siis mul on töökaaslaseks aegade naljakaim 9gagi leedu/vene/itaalia/inglise/etc noorgeneratsioon. mul on suurim rõõm tõdeda, et vähemalt 4 inimest kollektiivist pöörduvad mu poole vene keeles ja ma suudan nendele täiesti arvestatavaid vastuseid anda. ja teised ei mõista.. which is very good.

kuna kogu transpordimajandus on firma poolt orgunnitud ja makstud, siis saame nautida tellitud takso mõnusid. mis on londonis vääääga-väga kallis. eriti meil, kui käime linnast väljas mõisades või racecoursidel rabamas. mäletan, et veel 3 aastat tagasi mõtlesin, millal ma nii rikkaks saan, et ühest londoni otsast teise taksoga sõita, ja siin ma siis nüüd olen! uskumatu elu. eratransporti võtame tihti, sest lõpetame peale südaööd. eilne private minivani pidu oli omaette teema, muusika põhjas, peost üle jäänud veinid ja 40 miili sõitu. ja kui olümpiapesas kohal olime, läks edasi. huvitav, et pühapäeva öösel vastu esmaspäeva seal veel selline linnamelu on. aga see vist suve värk. pooleteise kuu pärast on stratford veel hullem, sest keskusest paistsid juba eile olümpia põhiareeni katusekonstruktsioonid. veel küll ehitusjärgus, aga ikkagi.

ja nädala sees teen kohvi ja praen peekonit turkish house mafia all. ehk töö nr 2. seda ka poole kohaga, nii et saan siin vabalt võtta võrreldes sw suvega. ärkan varavalges ja juba kell 6 pakun oma püsikundedele ehk toredatele bussijuhtidele bacon and egg rolli. jällegi- elu nagu risti burgeriputka müüjal! varsti saan palgakõrgendust ja tegelt ka- kuidas saaks veel paremini minna? ma olen äraütlemata rahul oma tehtud otsuste, cashflow ja inimeste üle.

sest kolmas vabatahtlik töö ootab mind ju kodus- väike armas kuri kräbisev beebi:) jäädes inimlikkuse piiridesse, ei hakata siin peres vastsündinust 100-ühikulisi pildiseeriaid jalamaid facebooki riputama, aga vahel jääb lihtsalt mõtlema, et kuidas saab nii tore ja nunnu uus kodanik olla.

ja peale kõige selle olen kaisa nagu ikka. välismaal viibiv kaisa. kui eesti muusikat kuulen, siis mõtlen AWW, kui lõpetamiste ja jaanide pilte näen- sama. eemalolles mõtlen tuleviku peale, kuhu minna tahan, milles edasi areneda, mis eluvaldkonda uurida.. nagu ikka. ja kõik kooskõlas väga diibi minevikuanalüüsiga. täitsa normaalne ja essential part on tegelikult see kõik, aga lihtsalt eemal saab mõnikord objektiivsemaid vaatenurki asjadele. 

ja muud ei midagi. kui keegi teist sõbrakestest siin oleks, kutsuksin teid homme kodukandi eesti mõttes gigasuurde öökluubi sean pauli kuulama £ 10 eest, aga teid vist pole. 

okei tsau ja  cheers

yes this is autocorrectioneid täis ipad mu kämbla all. lugesin oma postitusi ja teiste inimeste kirjuid postitusi ja üldse olen mõtlik plix 555 siin kuningriigis. nii palju on mõelda ja majandada ja ringi tuuseldada enne kui endale valitud rutiini sisse saan ja proletariaatlust nautima hakkan. kodumaalt (eriti mere äärest) oli 5 päeva tagasi ikka väga väga tühi tunne lahkuda. see tühi on asendunud suure hirmu ja enesetõestamise tujuga, aga vist kõik on timm. väljamaa värk see igatsus.

suur error on praegu peas, ei oskagi oma olukorda ratsionaalselt hinnata- kas võtta dreamjob ja olla täiesti arvestatav arhitekt või koguda klotsi lihttöölisena, et talvel temaga sinna minna. yes this is steve dogs.

aga aeg näitab, elu lendab täie itsiga ikka edasi nagu alati. põnev on maanduda uude keskkonda, uute ilmakodanike ja nägudega tegemist teha ja tore tüdruk olla. richmond park on ikka see, mis aastal 2009, samamoodi ilm, transport ja arhitektuur. ainult mina olen suurem ja british english on rohkem käpp.

vähemalt lõpetasin oma elu neljanda eksamisessiooni ja seda edukalt. keskmise hinde järgi oli see parim ever. sest kui asi on põnev, siis numbrid ju ilusad:)
mh ja nii cool, suvel ju kõik lõpetavad ja on ilusad pruunid ja vabad ja jälle ma rändan english speaking countrydes ringi.. huvitav kas see hakkabki nii olema

aga seekord teeb siis sedapsi, im done. uus töine nädal suurlinnas ootab ees. sportlik ja ehk beebisid täis veel ka:) laif on elu, tsau